Kohalike huvide kaitsel tuleb hakata vaatama põlisrahvaste õiguskaitse poole.
Igal põlisrahval on oma elavate ja juba lahkunud esivanemate kaudu katkematu side oma maaga. Oleme esivanemailt pärinud vastutuse oma maa eest - kohustuse kaitsta ja hoida seda maad. Samuti võõrandamatu õiguse otsustada ise oma eluolu korraldamise üle selle maa peal (millest tuleneb üldtunnustatud kohaliku omavalitsemise printsiip).
Ka Lääne-Saaremaa kihelkondade põliselanikel lasub vastutus olla kohaliku põlisrahva püsimise kandjaiks, seistes esivanemailt päritud kultuuri- ja loodusväärtuste säilimise eest ning andes need edasi tulevastele põlvedele, et me esivanemate pärand saaks kesta läbi aegade. See on võimalik, kuni me saame ise otsustada, mis meie maal ja selle randadel toimub. Kuni kõik mis siin toimub, sünnib vaid meie teadliku ja informeeritud nõusoleku alusel. Kuni me ei luba oma esivanemailt päritud kultuuri- ja loodusväärtusi rikkuda või lausa hävitada.
Täna on Lääne-Saaremaa kihelkonnad lisaks muule survele sattunud olukorda, kus Hollandi, Inglismaa, Saksamaa, Norra, Poola, Taani ja Prantsusmaa suurkapitalile kuuluvad firmad
tahavad meie vääriselupaika – meie esivanematelt päritud maad ja mereranda - muuta maailma suurimaks tuule-energia tööstuspargiks. Tahavad toota elektrit Lääne-Euroopa turule, viies kasumid koju ning jättes kaasnevad kahjud siia, meie looduse ja inimeste kanda. Selleks on oma nõusoleku andnud Eesti riigivõim, kuigi ei ole kohaliku rahva teadlikku ja informeeritud nõusolekut selleks saanud ega isegi küsinud. Sellise kolonialistliku surve tõttu oli Saare Rannarahva Selts sunnitud kohalike elanike ja looduse kaitseks kohtusse pöörduma. Kuid lootus leida riigivõimu taolise omavoli vastu kaitset sellesama riigivõimu reeglite järgi tegutsevalt kohtuvõimult pole just suur. On aeg hakata kohalike huvide kaitsmiseks vaatama põlisrahvaste kaitseks mõeldud rahvusvahelise õigusemõistmise poole.
Põlisrahvaste õiguste kaitseks on rahvusvaheliselt kehtestatud mitmeid põhimõtteid, mis on tunnustatud ka Eesti Vabariigi poolt ja mille kolm olulisemat alusdokumenti on:
1) ÜRO Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 27.06.1989 Põlisrahvaste ja hõimurahvaste Genfi konventsioon ILO 169;
2) ÜRO 07.09.2007 Põlisrahvaste õiguste deklaratsioon;
3) Euroopa Parlamendi 03.07.2018 Resolutsioon maailma põlisrahvaste õiguste kohta.
Rahvusvaheline õigus kaitseb kõiki põlisrahvaid, kuid ühtegi rahvast ei saa põlisrahvana määrata keegi teine, kui seesama rahvas ise. Selleks peab rahvas muidugi sobima mitme geograafilise, ajaloolise ja juriidilise eelduse raamidesse. Meie (ja teised Saarlased) sobime nende tingimustega.
Muidugi ei vastandu põlisrahva liikumine Eesti Vabariigile ega taotle mingeid separatistlikke sihte. Vastupidi - peremehetunde taastamine on ka patriotismi ja Eesti kaitsetahte peamine eeldus. Aga peremees peab saama ise otsustada, millist majandamist ta omas kodus näha soovib või mil viisil ja kes tema kodus tegutsevad. Kuni selle üle otsustavad võõrad, seni on tegu kolonialismiga.
Kes täpsemalt saab antud põlisrahva liikmeks olla, selle määrab samuti põlisrahvas ise. Näiteks Eesti Põlisrahvaste Koostöökogu on soovitanud arvestada inimese liikmelisusel järgmisi tingimusi:
1) tema esivanemaist vähemalt üks pärineb antud kihelkonnast hiljemalt aastast 1924 (mil kihelkonnad kaotati);
2) tema mõlemad esivanemad pärinevad mõnest muust Eesti kihelkonnast hiljemalt aastast 1924 kuid ta ise on vähemalt 15 aastat järjest elanud antud kihelkonnas ja/või ta omab lapsi kaasaga, kes kuulub antud kihelkonna põlisrahva hulka;
3) teda soovib antud kihelkonna põlisrahvas ise endi hulka arvata, sest ta on kogu oma olemise ja kõigi tegemistega tõestanud enda kuulumist antud kihelkonna kogukonda. Et määrata end rahvusvahelise õiguse subjektiks põlisrahvana on vaja tahet ja organiseerumist.
Kutsume Jämaja rahvast koosolekule laupäeval, 16. novembril kl 11, et see organiseerumise küsimus ühiselt ära otsustada.
Vt lisainfot siit.
Torgu Kuningriik
Saare Rannarahva Selts
Jämaja kihelkonna tuumrühm