Kavandamisel on kokku 500 tk ca 310 m kõrguste tuulikutega (maailma suurim) tuule-energia tööstuspark vaid 11 km kaugusele Saaremaa ja Sõrvemaa läänerannast.
Et kaitsta kohalike elanike elu, tervist, vara ja majanduslikke huve siiaplaanitava hiid-tööstuspargi võimalike kahjulike mõjude eest on loodud MTÜ Saare Rannarahva Selts (SRS). Seltsi asutamise algatas Torgu kuningriik vastavalt oma põhiülesandele - kaitsta kohaliku rahva huve juhul, kui riik ega kohalik omavalitsus nende huvide eest ei seisa.
Infot plaanitava tuugeni-tööstuspargi ja Saare Rannarahva Seltsi kohta pakub:
Saare Rannarahva Seltsi koduleht:https://rannarahvaselts.ee/
FB-leht:https://www.facebook.com/groups/1563280704064522 (Megatuuletööstus Läänemerre?)
Hiiglaslik meretuule-tööstuspark Saaremaa ja Sõrvemaa kõrvale?
Saare- ja Sõrvemaast läände plaanitakse maailma suurimat mere-elektrituulikute tööstusparki, mis ulatuks põhja-lõuna suunal Vilsandist Kura kurguni ning lääne suunas ruumivahemikku 11 kuni 50 km Saaremaa läänekaldast. Kokku on tuuletööstus-parkidele reserveeritud ca 1700 km2 merealasid.
Planeeringus on jutt tuulikuist kõrgusega kuni 310 m rootorite diameetriga kuni 250 m, (võrdluseks - Sääre tuletorni kõrgus on 52 m; Tallinna teletorn 314 m, sh vaateplatvormi-resto kõrgus on 170 m). Tuulikute vähimaks omavaheliseks kauguseks (madalamate tuulikute korral) on pakutud 800 m, mille puhul mahutaks 1700 km2 lausa ca 1000 tuulikut. Hõredamalt paiknevaid 300 m kõrguseid tuulikuid mahuks ca 500 tk. Planeeringus tööstus-pargile ette nähtud kaugus Sõrve- ja Saaremaa läänerannikust on vaid 6 meremiili (ca 11 km).
Kokku on tuuleparkide nimivõimuseks kavandatud ca 7 GW (ja väidetavalt on arendajad juba esitanud tuulikute ehitamiseks taotlusi ca 13 GW ulatuses!). Võrdluseks - Eestimaal on praegu kõiki erinevaid elektritootmise seadmeid nimivõimsusega kokku umbes 2 GW. Eesti senise ajaloo hetketarbimise võimsusmaksimum on 1,6 GW. Tänase maailma suurima meretuulepargi Hornsea nimi-võimsus on siiaplaanitust -3 korda väiksem (2,5 GW), tuulikud pisemad, nende kogus 180 tk ja kaugus Inglismaa idarannikust kümme korda suurem (120 km).
Kokku on merre elektrituulikute tööstusparkide alla planeeritud umbes 1700 km2. Võrdluseks - Saaremaa pindala ca 2700 km2
Päeva- ja öövaade nii nagu see võiks avaneda 11 km kaugusele plaanitud 300 m kõrgustele tuulikutele Sõrvemaal, Türju rannas
Kohalike suurim mure on tuugenite tekitatav infrahelimüra
Infraheli (IH) on küll inimkõrvale kuuldamatu, kuid mõjutab kõiki elusolendeid. Selline müra käib füüsikalise paratamatusena kaasas enamike suurte masinate tööga. Seda tekitavad ka lennukid, laevad, kõik töötavad mootorid, ventilatsioonisüsteemid jms. Ka näiteks tugev tuul ja merelained. Kuid tuugenite tekitatava IH teeb eriliseks selle spetsiifiline impulss-signatuur. See impulss-müra mõjutab pikemal toimel elusolendeid eriti tugevalt ning selle eest ei ole võimalik varjuda. Näiteks 1Hz sageduse korral on müraimpulsside lainepikkus 343 meetrit, st selle eest varjav sein peaks olema sama paksusega...
Igasugune IH-müra levib väga väikese sumbumisega suurte vahemaade taha õhus, vees ja maapinnas. Tuugenite puhul on õhuleviks seni mõõdetud 90km. Kuid tuugenite IH mõju pole võrreldav merekohina, tuulesahina ega mootorimüraga just oma impulssiivse iseloomu tõttu. Tuugenilabade tekitatavad IH rõhuimpulsid läbistavad majade seinad, aknad ning inimkeha varbaküünest juuksekarvani. See on probleem, sest kuulmatud IH impulsid mõjuvad kehale tugeva stressorina ning stressiseisund on pidev, kui elatakse müraga saastunud keskkonnas. Stressis keha nõrgeneb ning muutub vastuvõtlikumaks kõigile haigustele. IH-mürast tingitud stressi esimesed sümptomid on siiski tüüpilised ja seepärast ka äratuntavad.
Esimesed tüüpilised sümptomid, mis on ilmnenud pidevalt infraheliga saastunud keskkonnas viibivatel inimestel :
Surve/kumin/tinnitus kõrvades; vererõhu tõus; iiveldushood; kestvad peavalud; seletamatud öised ärkamised ja unehäired (mis võivad ilmneda eriti kiiresti); keskendumishäired (suuresti põhjustatud unetusest) ning õpiraskused. Kui sellised nähud on tekkinud peale tuugenite naabrusse elama sattumist, kui need vaibuvad ajutiselt tuugenitest kaugemale reisimisel ja taastuvad koju naasmisel, siis tuleb kahtlustada IH-müra mõju.
Sümptomid, mis on ilmnenud pikemalt tuugenite infrahelimüras elanud inimestel:
Südame rütmihäired; Veresoonkonna muutused; Perikardiumi paksenemine; Südameinfarkt; Muutused sisekõrvas; Ajukahjustused; Reaktsioonivõime vähenemine; Epilepsia.
Inimeseti on sümptomite ilmnemine ja nende intensiivsus erinevad, sõltudes ka ümbritseva IH-müra energiast, ehk mürataseme rõhust (dB), milles inimene on sunnitud elama. Veelgi suurema tundlikusega võivad olla koduloomad. Häiremärgiks võivad olla järsult kasvanud nuripoegimiste hulgad, ilma kooreta nö nahksete kanamunade ilmumine jms. Mürareostuse tsoonist püüab lahkuda enamik metsloomi.
Mida teha kui selgub et kodu jääb IH mõjupiirkonda? Kõige kindlam viis ennast ja peret selle eest kaitsta on lahkuda müra mõjualast. Mida kauem IH müra talutakse/kannatatakse, seda raskemaks kujunevad sümptomid. IH-müraga pole organismil võimalik kohaneda, saastunud keskkonnast tuleb eemalduda! Tekib rida sotsiaalseid probleeme. Kellele müraga reostatud elukoht müüa, et saadud raha eest uus eluase soetada? Varjatud puudusega eluaseme müük lõpeb varem või hiljem kohtus, kus pahaaimamatu ostja saab tehingu tagasi keerata.
Miks arstid ei löö häirekella? Täna ei koolitata arste ära tundma IH-st tingitud vibroakustilise tõve sümptome. Kui inimesed eelpool kirjeldatud probleemidega arstide poole pöörduvad, siis kirjutatakse neile välja ravimid sümptomite mahasurumiseks (unetuse, vererõhu, südame rütmihäirete jms vastased rohud). Äkitsi ilmunud sümptomite juurpõhjusena ei oska reeglina tuugeneid kahtlustada ei arstid ega inimesed ise. Edasi tuleb kannatajaile kirjutada järjest kangemaid ravimeid, et nad kuidagigi hakkama saaksid.
Kui abi pole loota arstidelt, kelle poole pöörduda? KOV lähtub seadustest ja kohalike huvid mängitakse tuuleenergia ettevõtete kasuks maha. Viimaste lobistide regulaarsed külastused KOV asutustes on teada nähtused. Tuleb aru saada, et täna planeeritud üle Eestilise tuulikute väljaarendamise korral muutub enamus maapiirkondi elamiskõlbmatuks just nimelt infraheli saaste tõttu. Inimesed muutuvad selle tulemusel nõrgemaks ja haigemaks. Kuniks ei ole selgeid madalsagedulikke müra piirnorme seadusesse kirjutatud, seni käituvad tuuleenergia arendajad kohalike inimestega oma suva ja südametunnistusetuse järgi. Seega vaja on peatada tänased planeeringud kuniks on loodud seadus, kus on selgelt kirjas, mida ja kui kaugele inimasustusest võib rajada.
Kuidas määrata norme, kui täna arstid ei oska ega tea vibroakustilisest tõvest ega vajalikest arstlikest testidest midagi? Kas üldse on võimalik määrata norme infraheliga saastunud elukeskkonnale, on samuti küsimus, mis vajab vastust. Järgmine probleem tekib infraheli mõõtmistega. Kahjuks selline võimekus meil Eestis puudub. Sealhulgas ka Terviseameti füüsikalaboril, mis justkui plaanib teha infraheli mõõtmisi, kuid kelle võimekus on heal juhul mõõta kolmandaid või nejandaid harmoonilisi ja sedagi 1/3 oktaviribas. Baas-sageduse mõõtmisvõimekus puudub. Eestis paraku ei leidu ka inimesi, kes oleksid spetsialiseerunud infrahelile ja selle mõõtmistele. Kui seadust plaanitakse koostada mõnede teiste riikide normide najal, tuleb kindlasti mõista, et nende normid ei pruugi kehtida 6,5MW ja suuremate tuulikute korral, nagu neid meil püstitada püütakse. Kuni riigis puudub võimekus mõista kuidas mõõta IH-impulsse ja kuidas teha kindlaks nende põhjustatud tervisehädasid, seni ei ole lootust probleemi lahendada.
Probleemid mis puudutavad IH mõõtmisi ja IH-saastes elavate inimeste tervisekaebusi, on võtnud oma südameasjaks MTÜ Looduse ja Inimeste Eest. Oleme ühenduses Portugali spetsialistiga, kelle abiga suudame peagi läbi viia Eestis kõrge resolutsiooniga IH mõõtmisi. Samuti pakub meie kontaktisik nõu, kuidas viia läbi meditsiinilisi teste, mis saavad tõendada või ümber lükata IH-müra rolli tüüpiliste sümptomitega patsientidel, kes elavad IH-müraga saastunud keskkonnas. Korrektsed mõõtmised peataksid hullunud tuugenipüstitamise laine viisil, mis tallab jalge alla meie looduse ja meie inimeste elukeskkonna.
MTÜ’le on tänaseks (nov. 2024) teada 4 leibkonda, kes plaanivad jätta või kes juba on jätnud maha oma kodu Saarde vallas. Põhjuseks tuugenite käivitamise järgne väljakannatamatu madalsageduslik häiring. Palju IH-sümptomitega haiguslugusid on teada Virtsust. Loota ja arvata, et need jäävad üksikjuhtumiteks oleks naiivne. Olukorra tõsidust ametkonnad paraku ei tunnista, arendustega minnakse täiskäigul edasi. IH-saastus muudab keskkonna paljudele inimestele kiiresti elamiskõlbmatuks. Pikemas perspektiivis ka neile, kes seda alguses teistest paremini taluvad.
MTÜ Looduse ja Inimeste Eest e-post: mtu.loodus@gmail.com
Mereplaneeringu kaarti vaadates on ilmselga, et ettevõtmiste loogistiliseks keskuseks on parim koht sobiva sadama-, raudtee- ja maanteeühendusega Venspils. Samas asub lähim 330 kV elektriülekande liin ja koht 2023 ehitatavale sünkroonkompensaatorile - mis oleks täiesti ebaloogiline tupik-asukoht juhul kui tuuleparkide toodetavat elektrit ei oleks plaanis just sealtkaudu maale tuua
Vastuseta küsimusi ...
1. Milleks planeerida väikesesse Eestisse maailma suurimat tuuleparki? Miks sättida see Saaremaa ajaloolisele kalapüügialale, otse Natura-ala piirile, vaid 11 km kaugusele rannast? Kui kaugele rannikust võib suuri tuuleparke rajada teistes Euroopa riikides? Kas koos ranna muutmisega hiigeltööstuspargiks loobutakse ka Lääne-Saaremaa senisest rollist loodusturismi ja puhkuse piirkonnana? Kas Saaremaa lääneranniku elanikud ja ettevõtjad peaksid oma tulevikku planeerides arvestama, et toimub kannapööre Saaremaa senistes tulevikuplaanides. Elame me siis juba lähitulevikus turismi ja puhkepiirkonna asemel hoopis tööstuspargis?
2. Planeeritud tuuleparkide puhul on kõneldud nimivõimsusest umbes 7 GW. Praegu on Eestimaa kõigi erinevate elektritootmis-seadmete võimsus kokku ca 2 GW ja Eesti hetketarbimise ajalooline maksimum ca 1,6 GW. Kes siis saavad tegelikult olema selles tööstuspargis toodetava elektri tarbijad? Ja kes sama grandioossena Liivi lahte planeeritud tuule-tööstuste tarbijad? Miks ei rajata seda elektritootmist selle tarbija juurde? Uus-kolonialism?
3. Planeeringuga seoses uuriti kavandatava tööstuspargi võimalikku mõju lindudele ja mereelustikule. Inimeste tervisega seoses on uuringus märgitud, et „…tuuleparkide alad on planeeritud maismaast ja püsiasustusega saartest vähemalt 10 km kaugusele, mis hoiab ära müra, varjutuse ja infraheli, millega võivad kaasneda tervisemõjud…“ (vt planeeringu eskiislahenduse seletuskiri lk 43). Millistel uuringutel põhineb veendumus, et 500 kuni 1000 tuuliku kumulatiivne ja resoneeriv müra (kas kuuldava heli või inimkõrvale kuuldamatu infraheli sagedustel) ei kahjusta vaid 11 km kaugusel elavate inimeste tervist? Näiteks väidab Soome parlamendi jaoks koostatud teadustöö, et inimtervist kahjustav infraheli (0,75 - 3 Hz) levib vähemalt 40 km kaugusele isegi neist tuuleparkidest, mis on siia plaanitust kümneid kordi väiksemad. Kuuldamatu infraheli mõjud tekitavad kohalikel pidevat kuminat kõrvus, südame arütmiat, migreeni, iiveldust, vererõhu tõusu, unehäireid, tasakaaluhäireid jms terviserikkeid. On ka uuringuid, kus tuulikute infraheli levipiiriks on mõõdetud ca 90 km. Ja paistab et näiteks Inglismaal ongi sellega tõesti arvestatud. Kas Eestis on leitud, et kahjulikud mõjud saarlaste ning sörulaste tervisele võiksid selguda ka alles peale tuulikute rajamist, nö inimkatsete käigus? Genotsiid?
4. Kelle loodetav kasum on siis tähtsam, kui kõik need kahjud, mis tekivad kohalikele totaalse visuaalse reostusega, kohaliku traditsioonilise majanduse, kalanduse ja turismi võimatuks muutmisega, siinsete kinnisvarade väärtuse kadumisega, kohalike elanike tervise ja inimväärsete elutingimuste hävita-misega? Kas rohepöörde-juttude varjus looduskeskkonna lammutamist kasumite nimel ei tule tegelikult otsekohesema nimega nimetada? Inimvaenulik rohepesu?
Küsimusi on kogunenud palju. Aga on ilmselge, et sellise hiigelplaani puhul varjab end rohepöörde sildi taha tegevus, mille õigeks nimeks ongi rohepesu. See toimub mitte Eesti rahva vaid ulgumaiste hiigelfirmade kasumite huvides. Poleks ime, kui vallale või meile endile kodude hülgamise eest ka mõni värskelt trükitud euro pakutaks. Ärgem siis laskem end taas oma esiisade maadelt, Lääne-Saaremaa randadelt minema kupatada, nagu seda (Vene sõjaväebaaside tõttu) ajaloos juba juhtunud on.
Seni suurimad seeriatootmises tuugenid. Siin on plaan suurem,
st taoliste 12 - 14 MW tuulikute asemel lausa 20 MW või enam
Pärnu Postimehes ilmus 24.11.21 selline jutuke
Tuuleenergeetika tõotab suvepealinlastele rikkust: "Tuuleenergeetikute prognoosi kohaselt vajatakse Eestis rajatavatesse meretuuleparkidesse ainuüksi hooldustehnikuid 500 - 700. Vähemalt 30 aastaks peaks tööd jaguma projektijuhtidele, logistikuile, transporditöölistele, väikelaevajuhtidele, sadama-personalile, majutuse ja toitlustuse pakkujatele. Suur osa neist töökohtadest tuleks tänu Liivi mere-tuulepargile Pärnumaale. Tuleval kevadel peaks selguma, kas hooldustehnikute ja projekti-juhtide väljaõpet hakatakse korraldama Pärnus. Eelmisel nädalal kohtusid Tartu ülikooli Pärnu kolledžis Eesti tuuleenergia assotsiatsiooni, tuule-energia sektori ettevõtete ning Pärnu kutse- ja kõrgkoolide esindajad. Tuuleenergia assotsiatsiooni tegevjuhi Terje Talve sõnutsi jäid kõlama selge visioon ja laiahaardelised plaanid. Kohtumise siht oli välja selgitada, kas meretuuleparkide töötajaid tuleks asuda koolitama Pärnus. “Pärnakad olid natuke edumeelsemad, kui me julgesime oodata,” avaldas Talv. “Äärmiselt positiivne kogemus.” jne...
Reaalsusele ollakse selgelt lähemal siin artiklis: https://saartehaal.postimees.ee/7404273/et-ei-korduks-tahtsime-parimat-aga-saime
Ülalpool mereplaneeringu kaarti vaadates on selge et ettevõtmise loogiliseks keskuseks on parim koht sobivate laevandus-, raudtee- ning maantee-ühendustega Venspils.
Muidugi tulevad õppinud kaadrid tuulikute paigalduseks ja ka hooldustööde spetsialistid tegelikult välisriikidest. Mingid osad lihtsamate hooldustööde teostajaist koolitatakse lõpuks ehk ka kohapeal välja. Aga selle Pärnu Postimehe artikli ülikaunis jutt hiiglaslikust kohalikust tööhõivest on lugejaid eksitav pullikaka.
Wind-Turbine-Park-In-The-Netherlands-20km / Ilmavõrgust leitud vaade Hollandi mererannalt, väidetavalt ca 20 km kaugusel asuvale tuulepargile (ilmselt väiksema suurusega tuugenid, kui on siia planeeritud). Sellise pildi pealt on muidugi üliraske mastaape hinnata. Sörulastele saab siiski hästi tuntud orjentiiriks olla vaade Kuramaa rannale Sääre tipust. Kuramaa jääb ca 30 km kaugusele ja sealse rannavalli maksimumkõrgus on ca 20 m. Kui lisada sellele rannamändide kõrgusena veel kuni 30 m, siis saaksime Säärelt nähtavaks Kuramaa ranna kõrguseks umbes 50 m. Nii saab sellega (ca 50 m kõrgust ca 30 km kaugusel) võrreldes enam-vähem ette kujutada vaadet kuus korda kõrgemale ning kolm korda lähemal asuvale tuugenite parvele (üle 300 m kõrgust 10 km kaugusel). Kuis tundub? Suurim mure seoses hiigeltuulepargiga ei seostu siiski mitte visuaalse reostusega, vaid mitmesaja tuuliku poolt genereeritava ning omavahel resoneeruva madalsagedusliku müraga (nagu randlastele kohati tuttav laevamootorite müra). Lisaks muidugi kalandus ja palju muud.
Täpsemat teavet võib leida Saare Rannarahva Seltsi (SRS) kodulehelt:
ja ka SRS FB-lehelt "Megatuuletööstus Läänemerre?" : https://www.facebook.com/groups/1563280704064522